Kirjanduse õpetaja

1. Kirjelda, kuidas enda vaimse, füüsilise, sotsiaalse ja emotsionaalse heaolu eest hoolitsed.

Kuidas ma enda vaimse heaolu eest hoolitsen? Kuna ma olen kirjanduse õpetaja, siis loen häid raamatuid. Kuna elu jooksul läbi loetud raamatuid on nii palju, siis olgu siin esialgne loetelu mõnedest, mis mind eriti kõnetanud on: vendade Vainerite "Tünnissõit", Victor Hugo "Hüljatud", Oscar Wilde'i "Dorian Gray portree", Raffaello Giovagnoli "Spartacus", Thornton Wilderi "Märtsi iidid", A.H. Tammsaare "Elu ja armastus" ja "Tõde ja õigus II", Lennart Mere "Hõbevalgem", Aleksandr Bloki ja Jossif Brodski luuletused, Mait Metsanurga "Ümera jõel", Karl Ristikivi "Hingede öö", Sandor Petöfi "Sangar Janos", Jules Verne'i "Kapten Granti lapsed", Ken Kesey "Lend üle käopesa", Peter Schafferi "Amadeus", William Shakespeare'i "Sonetid", Christa Wolfi "Medusa", Karen Blixeni lühijutud, Dante "Uus elu" ja "Jumalik komöödia", Kreutzwaldi "Kalevipoeg", Kaur Kenderi "Ebanormaalne" ja "Check out", Edgar Savisaare "Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid", Leo Kunnase "Kustumatu valguse maailm", Silver Anniko "Rusikad", Tsõngõz Ajtmatovi "Tapalava", Nikolai Ostrovski "Kuidas karastus teras", Ahto Levi "Halli hundi päevik", Bill Naughtoni "Väravavahi vastulöök", A. A. Milne'i "Karupoeg Puhh", Thomas Manni "Doktor Faustus", Tove Janssoni "Muumitroll", Richard Rohu "Igaveses labürindis", Jaan Krossi "Kolme katku vahel I" ja "Professor Martensi ärasõit", Eessaare Aadu "Linnupriid". Sellega loetelu pole ennast ammendanud, ma tõin vaid näiteid enda kirjanduslikust maitsest.

Lisaks raamatute lugemisele mängin veel malet, jalutan mere ääres ja vestlen sõprade ning muidu inspireerivate inimestega. Kui mul on tarvis mingit seika mineviku kultuuriloost kontrollida, ma kõnnin Muusikaakadeemia raamatukokku ja vaatan seal vanu eesti filme.

Mul on ka kodulehekülg The Graphologist.

Kuidas ma enda füüsilise heaolu eest hoolitsen? Ujun, teen metsajooksu ja kätekõverdusi ning sõidan jalgrattaga. Tõendusmaterjal on siin:

Kuidas ma enda sotsiaalse heaolu eest hoolitsen? Ma kirjutan aeg-ajalt artikleid kuumadel päevateemadel, valik nendest on siin:

Vene keele õpetajad lihvivad oma ainet väljaspool poliitikat

Õpetaja on maa sool

Õpetaja Tammiku tühistamine

Sõnades on kõik koolid kiusamisvabad, aga ometi liigub mingi tont mööda Eestimaad

Soovituslik, mitte kohustuslik. Kirjandusõpetajate vestlusring

Suur küberneetiline sõber heade kirjanditega ei koonerda

Kirjanik on küll neetud, aga mitte inspiratsioon

Reportaaž Narva Vanalinna Riigikoolist. Eesti ainus keelekümbluskool

Õpetaja, esita avatud taustaga küsimusi

Metsaneid võitis preemia metsa vastu kajamise eest

Sõjakäik olematu raamatu vastu

Ukraina õpilased tulevad arenenud keskkonnast

Need depressiivsed maagümnaasiumid

Möllamine klassiruumis. Praktiku tähelepanekuid

Eesti keele tasemeeksami teemad võiksid olla elulähedasemad

Ärevatel aegadel kaitskem panku. Langetagem nende tulumaksu!

Kuidas ma enda emotsionaalse heaolu eest hoolitsen? Tunnen ennast hästi, kui saan mõelda suurkujudele, kes mind minevikus filosoofia alal valgustanud on. Nende hulgast ma toon ette kõigepealt minu õppejõud Eesti Humanitaarinstituudist aastatest 1990–1993. Teiseks minu õpilased 2024. aasta eesti keele B2 tasemekursuse õhtusest täiskasvanute (vanus umbes 33–36) rühmast. Toimus suurepärane vahetuskaup — mina neile eesti keelt, nemad mulle filosoofiat. Emotsionaalselt ei saa ennast halvasti tunda inimene, kelle minevikus on olnud sellised suurkujud.

2. Selgita näidete kaudu, mida tähendab sinu jaoks enda töö- ja eraelu tasakaalus hoidmine.

Esimene näide. Kui mu tööpäev lõpeb, jätan ma töised mõtted ja lähen enda sõbranna töökohta. Me läheme välja ja kuhugi sööma, sest näiteks sain ma äsja kasumi enda veebiäpist The Graphologist (kahjuks ei juhtu tihti sellist sissetulekut). Ütlen talle mõne komplimendi, mille olen leidnud eelpool ära toodud kasutatud kirjandusest. Ta räägib mulle beebidest, kleitidest ja toidu tegemisest. Siis viin ta autoga koju. Järgmisel päeval ärkan reipa ja puhanuna.

Teine näide. Kui sõidan koos sõbraga jalgrattaga, ma keeldun arutamast töistel teemadel.

3. Lisa enda karjääriplaan, mis tugineb professionaalse tegevuse refleksioonil.

4. Lisa kolm enda õpetamisvaldkonna õpetamise ja- õppimisalast hiljutist uuendust või uuringut, millega oled kokku puutunud.

Kolm uuendust pedagoogilistes teooriates, mis on mind kõnetanud ja mida olen kasutanud, on järgmised: a) digipedagoogika ja põimõpe; b) enesereguleeritud õppimine ja metatunnetus; c) fenomenipõhjaline konstruktivistlik õpe. Selgitan neid kõiki järjekorras.

a) digipedagoogika ja lõimitud õpe Digipedagoogika on kaasaegsete digitehnoloogiate uurimine ja kasutamine õpetamises ja õppimises. Digipedagoogikat saab rakendada nii veebi-, hübriid- kui ka näost näkku õppekeskkondades (Rousseau 2026). Põimõpe (blended learning) on hariduslik lähenemisviis, mis ühendab veebipõhised õppematerjalid ja veebisuhtlusvõimalused füüsilise kohapõhiste klassiruumi meetoditega. Selleks on õpilastel vaja kooli sülearvuteid, mida nad kahjuks tihti kuritarvitavad (Gazzaley, Rosen 2016). Digi- ja põimõppe programmid on Kahoot, Quizizz, Netlogo, chalkie.ai, Canva, Scrivener, Dabble, Plottner ja veel rida tehisarul põhinevaid programme. Näiteks kui minu õpilane Tartu Raatuse koolis 2018-2021 kirjutas romaani, siis praegu võiks ta selle süžee analüüsimiseks kasutada AI-rakendust AutoCrit. Algklassidele on samuti häid põimõppe süsteeme, näiteks Pythoniga Jupyter Notebookis oma koera joonistamine. See annab lastele elementaarsed programmeerimisoskused.

Lae minu kirjandusõppeline digi-tööleht alla siit:

b) enesereguleeritud õppimine ja metatunnetus. See tähendab rõhuasetuse nihkumist pelgalt teadmiste omandamiselt õppima õppimisele, kus õppija seab ise eesmärke, jälgib oma progressi ja analüüsib oma mõtteprotsesse. "Meta" (vanakreeka keeles "pärast" või "taga") tähendab humanitaarteadustes uut refleksiooni uues teadvuse kihis, näiteks kui õpetaja näeb õpilaste ja lastevanemate jutust, milline ta ise objektiivselt välja paistab, siis ongi tegu mõtlemise metatasandiga.

Enesereguleeritud õppimisel on sügavad juured kultuuriloos. Meenutagem Seneca Noorema väga tänapäevastena kõlavaid mõtteid tema "Moraalikirjades Luciliusele", kiri 108: "Ettevalmistamata ja tõrges meel ei hoia mõtteis seda, mis sinna pannakse, just nagu pitser ei jäta jälge veele. Aga usin õpilane... õpib lehe kujust, kivikese langemisest, pilve liikumisest." Tüüpiline ennastjuhtiv õppija ületab ennast kogu aeg ja jõuab kogu aeg rohkem kui ette nähtud. Me ei leia selliseid õpilasi üldharidusest, vaid pigem täiskasvanute koolituselt. Õpilased küll käivad olümpiaadidel ja üks minu õpilane tuli Kreutzwaldi muuseumi korraldatud vabariiklikul kirjandusvõistlusel kolmandaks, kuid seda tehakse loomulikust intelligentsist, mitte ennast juhtides. Juhendasin mina.

c) fenomenipõhine konstruktivistlik õpe. See õppemeetod on meile tulnud Soome haridusuuendusest, kus seda kutsutakse ilmiöpohjainen oppiminen. See eeldab õppijalt suuremat vastutustunnet ja projekte, millesse ta kaasab õpetaja (Hakkarainen et al.1999, Kaaresvirta 2004). Kuna olen 2023-25 aastal Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis õpetanud nii muu- kui eestikeelseid õppureid, siis olen näinud fenomenipõhist konstruktivistlikku õpet praktikas. Õppeprotsess on üles ehitatud projektidele, mis tulevad päris ettevõtetest. Õppija ei lahenda õpikuülesandeid, vaid täidab reaalset tööülesannet (nt turundusplaani koostamine mõnele firmale või uue tarkvara arendamine). See tähendab nt õpilase ja õpetaja osalemist ühistes valmistumistes keevitus- või maalrikonkurssidel. Selleks kutsuti ellu Tallinna Tehnikakolledži inseneriakadeemia. Hea näide on robotauto, mis seati üles TalTechi õuele. Ühisesse autoprojekti panustasid mitmed tiimid, õpetajad aga kindlasti ei lubanud õpilastel ennast juhtida lõpuni, et tehnoloogia ei hakkaks iseendale vastu töötama. Vastutavad õpetajad andsid tagasisidet, mille järel tudengid oma teadmisi veel enam täiustasid. Eesti keeles ja kirjanduses see tähendaks seda, et 8. või 11. klassi õpilased tuleksid mind omale juhendajaks paluma (huvitavaim juhtum minu praktikas on, kui kaks 8. klassi õpilast soovisid uurida oma töös 2. klassile eesti keele tundide andmist).

5. Mida tähendab sinu jaoks uurimusliku lähenemise rakendamine enda professionaalsuse arendamiseks? Lisa enda õpetamisoskuse analüüs koos plaaniga oskust täiustada.

Minu teemad koolis on: a) nõrgemate edasi aitamine; b) õpilase motivatsioon olümpiaadil; c) suhtlus lapsevanematega. Neile teemadele lähenen uurimuslikult, kuna olen õpetajana neile spetsialiseerunud.

a) nõrgemate edasi aitamine varustab õpilase sotsiaalse kapitaliga, milles teadmiste saaja näeb, et ühiskond ei jäta teda teele maha. See on väga oluline hilisemaks sotsiaalseks sidususeks (Paas, Tamm 2003).

b) õpilaste olümpiaadimotivatsiooni puhul tuleb arvestada, et saavutused on paremad, kui õpilast enne seda instrueerida. Paar õpilast peatasid mind koridoris, kui soovisid minna eesti keele kui võõrkeele B2 taseme eksamile. Arendasid small talki stiilis "mis te enne tegite, kui õpetajaks saite"? Tegelikult oli see viimase hetke instrument - võttis pinge maha ja tõi olulisimad lausekonstruktsioonid meelde. Sama on ka olümpiaadil.

c) suhtlusel lapsevanemaga tuleb arvestada, et põhiline õppe-kasvatustöö koolis toimub kolmnurgas: õpetaja – õpilane – lapsevanem. Õpilaste väärtushinnanguid mõjutada on võimalik ainult adekvaatse info liikumise korral kooli ja kodu vahel.(Paas, Tamm 2003) Minu praktika näitab, et kui lapsevanem võtab süüdistava hoiaku teist poolt ära kuulamata, vähendab see ka õpetaja vastuse võimalikkust. Sel juhul oleks tarvis leida võimalusi ühise ümarlaua korraldamiseks.

Õpetamisoskuse analüüs koos plaaniga oskust täiustada. Usun, et olen kerge ja vaba olekuga ja minu tunnid on muljeterohked. Telefoniprobleemi lahendan koostöös sotsiaalpedagoogiga. Olen endale selgeks teinud, et kui õpilasel läheb telefoni vaja enam kui mul, siis tegelikult kahju kannatajaks on tema, kuna viiendik meie noortest on töötud ja see hulk kattub telefonikruttijate segmendiga. Tegelikult on see enam õpilase kui õpetaja probleem.

Edaspidises karjääris on mul plaanis kolme nähtust süvitsi uurida: a) rõvetseva õpilase psühholoogilisi probleeme; 2) andekuse seost autismiga; 3) nende õpilaste probleeme, kes seletavad: "Kõik õpsid võiksid haigeks jääda, siis saame meie 24/7 telos passida." Nende probleem on vaba tahte puudumine - nende vaba tahe on telefonis. Koolis õpetatakse kriitilist mõtlemist, mis võiks mängude käitamise ahela (aju mõnukeskuste stimuleerimise dopamiiniga) katkestada - aga kuna lapsed on telefonis ega õpi, ei saa nad kriitilise mõtlemise olemasolust üldse teada. Psühholoogiakirjanduses nimetatakse seda Matteuse efektiks - kui inimeselt on võetud kõik, võetakse ka edaspidi kõik. "Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on." (Mt 25:29) Psühholoogias on märgatud, et sotsiaalselt tugevamad ja paremate oskustega noored suudavad digimaailma ohte (nt küberkiusamist või nutisõltuvust) paremini ületada, samas kui juba haavatavad noored saavad sealt emotsionaalselt veelgi rohkem kahjustada. (Mul oli õpilane, kes ei suutnud ka öösel uneajast telefoni kõrvale panna ja muutus päeval agressiivseks.)

Kui saan neist selgust, võivad ka minu töötulemused paraneda.

Loe minu arenguvestluse kokkuvõtet Tartu Raatuse Koolis 6. juunil 2019:

6. Ava paari näite kaudu, kuidas valid ja kohandad teadlikult tõhusaid õpistrateegiaid, et omandada uusi pädevusi ning suuta eesmärgipäraselt juhtida õppimisega seotud motivatsiooni ja emotsioone.

a) digipädevus. Hakka lihtsalt otsast asja vaatama - suhtle AI-ga, tee oma koduleht. Tarkus tuleb aastatega.

b) lõimitud õpe.2019. aasta veebruaris toimus Tartu Raatuse Koolis kirjanduse ja inimeseõpetuse lõimitud tund, hiljem toimus selliseid veel mitmeid. Mina kirjanduse õpetajana käsitlesin üheksandatele klassidele toona kohustuslikku Mati Undi “Hüvasti, kollane kass!” ja inimeseõpetuse õpetaja käsitles lapse toonaseid ja praeguseid õigusi selle valguses. Kooli arhitektuur võimaldas vaheseinte ära lükkamist klasside vahelt, mis omakorda soodustas lõimitud õpet. Kuna vaheseinad olid ära lükatud ja seltskond üldine, häbenesid klasside liidrid sõna võtta. Nende sõna võtmine oleks mulle meeldinud, sest alati on õpetajal hea meel, kui õpilane asjakohaselt diskuteerib. Need ülesanded on küll pigem eliidile, kuid tegu on konkreetse õpistrateegiaga.

7. Ava paari näite kaudu, kuidas lähened raskustele-probleemidele eri vaatenurkadest, otsid neile loovaid ja tõhusamaid lahendusi ning rakendad uudseid lähenemisviise, meetodeid ja materjale, olles valmis toime tulema ebakindluse ja eksimise võimalustega.

a) Lobisev õpilane klassis tekitab õpetajas ebakindlust. Kuid tema kommunikatiivseid võimeid tuleks osata ära kasutada. Kuna selle õpilase isa oli kõrge ohvitser, andsin ma lobamokale ülesande teha tahvli ees ettekanne Eesti armee relvadest. Kontrollimatu jutuvoolu kanaliseerimist nimetatakse psühholoogias ja pedagoogikas käitumise ümbersuunamiseks ehk redirekteerimiseks (inglise keeles redirection) (Understood). Kasutasin väga uudset lähenemist kaasaegses pedagoogikas, see on: tugevustele suunatud lähenemine (strengths-based approach) Kaasaegses hariduspsühholoogias on see tugevustele suunatud sekkumine (Buckingham 2007). Ma tuvastasin õpilase kaks suurt ressurssi – kõrge verbaalse võimekuse (kommunikatiivsed oskused) ja perekondliku tausta (isa ohvitserina, mis tekitab poisis eeldatavalt huvi ja spetsiifilisi teadmisi armee vastu). Selle asemel, et võidelda tema jutukusega, panin tema tugevuse ja identiteedi ta enda haridustee kasuks tööle. See suund on hariduses nii uus, et enne Marcus Buckinghami eelmainitud raamatut ei ole seda sel kombel sõnastatud.

b) Vaatleme teiseks näiteks suhtlemist lapsevanemaga peale töösuhte lõppu. Kuuenda klassi õpilane ütleb mulle: “Sa pead meid lubama tunni ajast lumesõda mängima, muidu sa näed, mis sinuga järgmine kord juhtub”. Isegi huvitav on asjaolu, et olen kaheksa aastat olnud õpetaja ning minu praktikas on olnud vaid paar sellist õpilast (ühest oli ülalpool juttu). Väljapressimine ei piirdunud ainult selle lausega, vaid õpilase kaebused läksid lapsevanemale ja sealt edasi direktorile. Minust oli vaja vabaneda, sest selles klassis olid enamus kroonilised telefonisõltlased.

Tuginen siin autoriteedile. Katrin Luhaäär, Ristiku Põhikooli direktor: “Õpilased tõlgendavad õpetaja teguviisi valesti. Nad lähevad koju ja kaebavad neist oma vanematele. Vanemad kaebavad õpetaja peale ja kuna süüdistused on nii tõsised, on võimatu kogu loos kindlaks teha, mis on tõde.”

Jay Carteri raamatus “Vastikud inimesed” (2004) on retsepte, kuidas saada hakkama vastikute inimestega, kuid mitte toimivaid. Suhtlus eelmainitud kambaga ei olnud võimalik, sest a) nad ei kuula mingeid argumente; b) nad on su juba ette karmilt süüdi mõistnud vaatamata sellele, mida sa ütled. Kui sa esined klassi ees, pead olema enesekindel ja arvestama, et kui see on avalik koht, siis su ees leidub alati kildkond, kes sind süüdistab. Mind süüdistanud isa nägin ma aastakese peale neid sündmusi poe ees. Ta näitas mulle näpuga ja ütles oma naisele: “Vaata, see on ju see!” Aga tänu tema kaebusele “see” enam koolis ei töötanud. Mark Twain on kirjutanud novelletis “Kuidas ma kuberneriks kandideerisin”, mis süüdistusi esitatakse avalikule esinejale (eriti kui süüdistajaks on täiskasvanute ässitatud teismelised). Sa ei tunne ennast nende süüdistuste valguses enam üldse ära. Mark Twain oli omateada kirjanik. Pärast kandideerimist otsisid oponendid tema kohta välja selliseid "andmeid", et Twain ei julgenud enam ka habet ajades peeglisse vaadata.

Hariduses muutub kogu aeg, nii et minu toonane teguviis sellele mehele lähemale astuda ja uurida, mida mulle seal välja pakutakse, võiks olla uudne ja konstruktiivne. Kui inimesest räägitakse, siis inimesel on alati kasulik uurida, mida, kas see on ka seotud kasudega.

Kasutatud kirjandus

Buckingham, Marcus 2007. Go Put Your Strengths to Work: 6 Powerful Steps to Achieve Outstanding Performance. New York: Free Press.

Hakkarainen, Kai & Lonka, Kirsti & Lipponen, Lasse 1999. Tutkiva oppiminen. Älykkään toiminnan rajat ja niiden ylittäminen. Helsinki, WSOY.

Kaaresvirta, Päivi 2004. Oppiminen työelämäprojekteissa: ammattikorkeakoulun sosiaali- ja terveysalan opiskelijoiden kokemukset työelämäprojekteissa oppimisesta. Oulu, Oulun Yliopisto.

Rosen, Larry, Gazzaley, Adam 2016. The Distracted Mind: Ancient Brains in a High-Tech World. Cambridge, MIT Press.